Kõnniteedel liikleme paremal, möödume vasakult
Helsingis ei hukkunud aasta jooksul liikluses mitte ühtegi inimest. See on erakordne statistika ühe suurlinna kohta ja tõestus, et liiklussurmad ja -õnnetused ei ole paratamatus. Helsingi eduloo taga ei ole juhus, vaid viimase viie aasta järjekindel töö. Kiiruspiirangute langetamine, andmepõhine strateegia, inimsõbralik linnaruum ja selged reeglid kõigile liiklejatele tõesti toimivad.
Just sellise mõtte- ja tegutsemisviisi poole peaks liikuma ka Eesti. Oleme ju alati tahtnud olla põhjanaabrite moodi, miks mitte siis just selles vallas?! Tõsisemal noodil rääkides, peaks meid naabritele ärategemisest veelgi enam tagant kannustama kurb reaalsus – Tallinna s toimus eelmisel aastal 727 liiklusõnnetust ja hukkus 12 inimest. Kui veidi laiemalt vaadata, siis 2024. aastal oli Eestis keskmine päev selline, kus iga päev sai liikluses kannatada kuus inimest. Nende numbrite pinnalt on pea võimatu vaielda selle üle, et liikluskorraldus ja -kultuur vajavad tähelepanu ning seda igas võimalikus aspektis.
Liikluses kaotatud elud on traagiline tagajärg läbimõtlemata linnaplaneerimisele ja nõrgale liikluskultuurile
Muudatused liikluskultuuris- ja süsteemis võtavad aega, mis tähendab, et mõni organisatsioon peab võtma vastutuse kindla kursi hoidmise, läbimõeldud otsuste tegemise ja parimate lahenduste kaasamise eest. Euroopa Liidu üleselt on olemas “Vision Zero” raamistik, mille järgi ei tohiks 2050. aastaks liiduriikide liikluses hukkuda enam ühtegi inimest. Eesti on kenasti nullvisiooni aluseks võtnud, koostanud liiklusohutusprogrammi aastateks 2016–2025 ja ka elluviimiskava. Peamise eesmärgina on kirjeldatud, et aastate 2023-2025 keskmisena ei hukuks liikluses üle 40 inimese. Ainuüksi 2023. aastal oli Eestis 59 liikluses hukkunut.
Helsinki eduloo puhul toodi olulise tegurina välja asjaolu, et suur osa planeerimisest on olnud andmepõhine ja seda tänud liikluse jälgimise tööriistadele. Nutikad lahendused, teadlaste ja tööstuse kaasamine võiksid aidata ka meil inimelusid päriselt päästa. “Vision Zero” liikumisest on juba inspiratsiooni saanud kohalikud kõrgtehnoloogiaettevõtted, miks me neid lahendusi Eestis rohkem ei kasuta ega näe?
Kõnniteed kui Metsik Lääs
Jalgratta- ja kergliiklusteede võrgustik küll areneb, ent seni, kuni seda veel piisavalt pole, jagavad kõnniteedel sama ruumi jalakäijad, tõukeratturid ja ratturid.
Hundipea naabruskonna eestvedaja Markus Hääl on väga hästi välja toonud, et Eestis valitseb liikluskultuuritus ja selle ületamiseks tuleb lahendada olukord, kus liikluses valitseb kaks paralleelmaailma – üks autodele ja ühistranspordile, teine kergliikuritele ja jalakäijatele. Erinevate maailmade ühendamiseks võiks siirdada ühes universumist tuttavaid süsteeme teise, näiteks parempoolse liikluse loogikat.
Nagu paljudes riikides kehtib ka Eestis autoteedel parempoolne liiklus. See on loogiline ja aja jooksul omaseks kujunenud süsteem. Aga kõnniteedel, meie kõige inimkesksemas liikumisruumis, on see reegel sageli unustatud – jalakäijad ja kergliikujad liiguvad eri suundades, sageli neile mitte ette nähtud kohtades ja teistega arvestamata. Seega on just seal, kus ruum on kõige tihedamalt jagatud, puudub kokkulepe, mis aitaks luua sujuvust ja turvalisust. Loogiline lahendus oleks, et kõnniteed poleks enam Metsik Lääs, vaid jagatud pind, millele laienevad parempoolse liikluse reeglid.
Maailmas on mitmeid näiteid linnadest, kus lihtsate liiklusloogikate järgimine on muutnud liikumise sujuvamaks ja turvalisemaks. Jaapanis, eriti Tokyos, on paljudel kõnniteedel selged suunaviidad, mis juhendavad inimesi kõndima paremal või vasakul vastavalt piirkonna liikluskorraldusele. Hollandis, kus kergliikluskultuur on maailmatasemel, on jalakäijatel keelatud jalgrattarajal kõndida. Eestis me unustame tihtipeale ära, mis rajal me kõnnime ning seega võime blokeerida teisi liiklejaid.
Vastutusahel on tegelikult paigas
Kõnniteel parempoolse liikluse idee on tuumalt lihtne ja kiire lahendus, mida olukorra parendamiseks rakendada – liigume kõnniteel paremal pool, kui pole märgitud teisiti; möödume vasakult, anname üksteisele märku ja jagame ruumi lugupidavalt. Keerulisem on see massidesse viia ja panna inimesed oma käitumist muutma.
Riiklikult järgitavas Nullvisioonis on tegelikult väga selgelt ka kirjas, kelle õlul vastutus on: “Kui tavapäraselt on kogu vastutus liikluse ohutu toimimise eest asetatud liiklejatele, siis uue mõtteviisi järgi lasub vastutus ka transpordisüsteemi kavandajatel, elluviijatel ja haldajatel.”
Eesti oma tõukerattabränd Tuul on asutamise algusest peale seisnud selle eest, et linnaliiklus oleks loogiline, turvaline ja kõigile meeldiv. Kõik teenusepakkujad peavadki turvalisusele rõhuma, ent sellest peab saama ka ühiskondlikul tasandil saama sama kuum teema nagu seda on rahatarkus, investeerimine, SPF-kreem või “Rahamaale” piletite saamine.
Ka kohalikud omavalitsused saavad anda olulise tõuke turvalisema elukeskkonna loomisel, tuues linnaruumi lihtsad visuaalsed märgistused linnaruumi: tihedama liiklusega aladele, koolide ümbrusesse ja kõnniteedele. Ajutised liiklusmärgid aitavad luua arusaama, et linnas kehtivad ka jalgsi liiklejatele kokkulepped. See ei ole kulukas ega keeruline, aga mõjub. Loomulikult tuleb seda võimendada erinevate osapoolte koostöös.
Kõnniteedel läbimõelduma liikluskultuuri juurutamine on vaid pisike osa sellest, kuidas tagada turvaline liiklemine. Me peame üheskoos palju rohkem ja palju kiiremini muutma, et elusid päästa. Meil on riigina selleks konkreetsed plaanid ja ettevõtted, kellel on ideed, palun paneme seljad kokku!